Need viimased kõvakaanelised on meile kahtlemata näidanud uusi horisonte ning võimalusi laieneda. Ei, mitte füüsiliselt, me ei hakka siin iga päev rohkem kooke sööma (see on sulaselge vale päise päeva ajal, sest me sööme silmapilkselt siin majas kõik koogid ära, mis meile ette satuvad), seega parem väljend oleks võib olla avardumine.
Põhjuseid muundustele on mitmeid ning mõned neist hammustavad teineteist… sabast. Suve viimastel minutitel leidsime endid plindris olevat ning meil tuli otsustada uue naha ostukoha kasuks. Taimparknahk on ikka endiselt meie peamine materjal, kuid ostukoha vahetus tõi siiski kaasa omamoodi teistsuguse naha.
Siin on pistmist mõndade tootmisvõtetega, et see uus nahk käitub nagu kuidagi isemoodi, tundub teistsugune, näib võõravõitu. Ja no kui oled kümme aastat samasuguse, üht sorti materjaliga töötanud, siis mõistagi on ees ühtäkki palju üllatusi ja uusi kogemusi.
See muidugi ei ole päris tõsi, et me varem kohtunud ei ole. Loomulikult on meil olnud mõnedki mäletamisväärsed hetked selle “teise” nahaga nende aastate jooksul. Aga need ei ole kunagi varem nii sügavad ja tõsised olnud.
Iseärasused uue naha juures viivad meid jälgepidi nüüd sinna, et mõned asjad tuli ja tuleb ringi mõtelda, uuesti planeerida. Ma ise leian, et kuigi see on kõik veidi hirmuäratav ja mõne asja üle mediteerimine võtab nüüd taas kord jälle aega, siis teisipidi on see tore, suur ja uhke samm. Ja kõik saab edaspidi veelgi eepilisem olema! No näiteks nagu need viimased külalisteraamatud!
Hirmuäratav osa seiseneb selles, et ma ei saanud kuidagi ette välja arvutada, kuidas me selle uue nahaga sobime. Kas ta on nõus kuju võtma kui veidi karvane kuid hoolikalt viimistletu? Kas ta nõustub vormi võtma, kui idealiseeritult realistlik? Kas temast jääb kumama ehedust ja naturaalsust? Mu ärevus oli lõppeks alusetu ning ma leidsin mitmel juhul, et ma olen nahale voolitud pildiga kordi rohkem rahul isegi kui varasemalt. See uus nahk hoiab pilti voolides justkui puhtamat ja selgemat joont, pilt ei hägustu liig hõlpsalt.
Kel suurem huvi on, saab järgnevatelt lehtedelt pildialbumitest võrdluse leida varasemate ning uute tööde vahel.
Nagu eelpool nimetet, siis tegelikult on siin-seal ikka mõnigi ese, mis sellest uuest nahast valmistet on, kuid minu jaoks on need kaks külalisteraamatut just esimesed suurema muundumise esindajad. Ja ka fotoalbumid ei ole siin mitte juhuslikult vaid huvitaval kombel on ka just nende hulgas neid esimesi. Põnev lugu – tellimusi saabub ikka teemade kaupa kuidagi huvitaval kombel… aga see on mõne järgmise Õhtujutu teema.Või märkan ma erisust mõndadel juhtudel ja teistel mitte eriti? Veel üks Õhtujutu teema?
Püüame “sidequeste” vähem teha ja läheme tagasi sinna selle uue naha juurde nüüd.
Võite tegelikult on rohkemgi. Nimelt pakub uus ostupaik mitmeid sorte nahku ning muu hulgas sai soetatud just selliste tööde tarbeks, nagu need köited, ka seemisnahka ja kitsenahka. Seemisnahaga on vooderdatud raamatute kaante siseküljed, vahest valmistatud ka mõned detailid nagu Tarbatu raamatu järjehoidjad ja sidumispaelad uhkete tuttidega. Kitsenahk on põimeteks väga imeline materjal ja seda olen ma Ala Sarise Saunamaja raamatu pildi serva kaunistuseks ka kasutanud.
Järgnev video pakub natuke lähemat vaadet raamatu sisuosale.
Mul puudub (vähemalt kirjutamise hetkel) igasugune esitamiseks sobilik illustreeriv pildiline materjal selle kohta aga ma olen nii väga õnnelik nende järjehoidjate ja sidumispaelade üle. Liimisin need juba eos kaanepapile ning need ilmutavad endid läbi kaane katteks kasutatava naha – igaüks omale ette nähtud pisikesest avausest. Pildi kompensatsiooniks proovi kujutleda rahulolu, kui midagi mahub täpselt oma kohale nii nagu sa seda ette näinud oled.
Nüüd sa mõistad seda, eks? Ühtlasi natuke ka seda hädavajadust mediteerida kasutatava materjali üle? Et ära otsustada kui palju ruumi kusagil olema peab, et kõik kokku ilusti käiks?
See uue naha teema on palju pikem, kui ma ette kujutasin. Mul tuleks veel kirjutada – ja soovitatavalt ka visuaalselt esitleda – nähtust, et varasemalt õlitatud viimistluseks nimetatu oli üsna selline soe tore kollane, helepruun toon. Aga ei ole seda nüüd enam mitte. Ma parkimise alal meister ei ole kuid arvan, et siin on küsimus parkimiseks kasutatavas segus. Uus nahk on ilus hele. Roosa? Õrn hallikas roosa? Ja peale õli ja / või vahaga viimistlemist on tema muundused tooni osas väga väikesed.
See on kindlasti eraldi jutt ning saab loodetavasti õige pea korralikult üles tähendattud.
Aitäh lugemast! Loodan varsti veel üht-teist kirja panna – ehk tuled ka seda vaatama? Kui jutt oli Sinu jaoks põnev, jaga seda ka teistele!
Lisa kommentaar
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.